The Next Three Days (2010)

The Next 3 Days on Oscarivõiduga pärjatud Haggise lavastatud draama-thriller, mis räägib armastusest enda pere vastu. Peategelane John (Russel Crowe) on professor, kelle naine Lara (Elizabeth Banks) ühel tavalisel hommikul arreteeritakse ja hiljem mõrva eest 20ks aastaks vangi mõistetakse. John aga ei taha sellega leppida ja hakkab sepitsema kurioosset plaani enda abikaasa vabastamiseks. Ekskurjategijate ja Youtubei abiga ("How to steal a car"jne) õnnestub tal saada geniaalseks pätiks, kes kavaldab üle vanglaametnikud ja teda jälitama asuva politsei.

Film on üsna pikk (natuke üle 2 h), dialoogi on võrdlemisi vähe ning Johni plaani realiseerimist ja actionit saab näha alles filmi lõpuosas. Liiga palju on ülearuseid kaadreid, mis ei vii mitte kuhugi. Film ei rääkinud peategelase transformeerumisest eeskujulikust pereisast ja ülikooli õppejõust külmavereliseks mõrvariks, pigem tundub, et John on algusest peale natuke veider ja alati stoiliselt rahulik. Samuti ei keerelnud lugu ümber kohtuasja, see lahendati kõigest ühe stseeniga, kui vanamees, kes kunagi mängis Üksinda Kodus esimeses osas Marvi, karjus Johni peale, et tõendid ta naise vastu on ümberlükkamatud (Muideks see tüüp on vanaks jäänud, ma tundsin habeme järgi ära). Terve film näidatakse nutvat Banksi (kes on väga kena ja ülimalt hea näitleja) ja omaette vaikuses passivat Russel Crowed ning loobitkse vihjeid, et Lara on siiski süütu (millest on tegelikult juba alguses aru saada).

Ma olin natuke pettunud, et nägin filmi trailerit, kus oli lugu peaaegu lõpuni jutustatud ja ma teadsin, mis on tulemas. Samuti olin ma frustreeritud, et enamiku ajast oli film ilma taustamuusikata ja dialoogita ja ma kuulsin, kuidas kinopublik rõvedalt matsutas ja ohkis. Viimane kolmandik loost oli aga suurepärane(kuigi, nagu ikka, prisonbrakeid filmides on natuke ebareaalsed). Natuke innovatiivset mõtlemist ja tahtejõudu, metsikult õnne ning perekond pääses vabadusse. Lõpp hea, kõik hea.

Keskmine hinne: 6/10
Lemmiktegelane: Johni isa George (vanaks jäänud Brian Dennehy)

Grown Ups (2010)

Soe komöödia Grown Ups räägib asjadest, mis on elus tõeliselt tähtsad. Viis keskealist sõpra kohtuvad üle pika aja endise korvpallitreeneri matustel ning otsustavad koos peredega veeta ühise nädalavahetuse ja kaotatud aja tagasi teha. Filmi esmakordsel vaatamisel olin ma üksinda ja mind jäid mõned asjad tõsiselt häirima.. Salma Hayek on üks kuumimaid näitlejaid Hollywoodis, ometi jäi tema esitus filmis tagasihoidlikuks ja tema rinnad kaetuks. Chris Rock on väga hea stand-up comedys, aga ta ei oska absoluutselt näidelda. Rob Schneider on lihtsalt tüütu veidrik. Filmi vaadates sai naerda, aga liiga palju oli sisse pikitud klišeenalju, stereotüüpseid ja ülearuseid karaktereid ja arusaamatuid stseene. Näiteks oli miskipärast üks tegelastest ka Chris Rocki näideldud Kurti ema, kes ainult peeretas ja muud loole juurde ei andnud. Samuti häiris mind, et üks peategelane, Kevin Jamesi kehastatud Eric, pidevalt asjade otsa komistas ja teised selle üle irvitasid. Aga oli ka asju, mis mulle meeldisid. Loos on hea sõnum, palju häid nalju ja situatsioonikoomikat. Prestiižikast näitlejakollektiivist imponeeris kõige enam Kevin James, kes ei pingutanud grimassidega üle ja oli loomulik ning sõbralik. Film oli nõndavõrd positiivne, et ma otsustasin seda uuesti vaadata, seekord koos naisega. Ja siis loksusid asjad paika.. Iga stseeni peal, kus Eric kukkus, naeris mu neiu lõginal kaasa. Kui Rob Schneider kaadrisse ilmus, küsis ta kohe, kes see väike veider onu on ja kus ta varem on mänginud. Chris Rocki näitlemine teda ei häirinud ja Salma Hayeki rindu ta samuti taga ei nutnud ja ma halastasin filmi pisivigadele. Klišeenaljad ja tuttavad näitlejad on osa filmi tavalisusest, ent mitte keskpärasusest, ja see ongi nišš, mille tõttu on Grown Ups üks järjekordne ülimenukas kassahitt. See on hea, sest see on lihtne meeltlahutav koguperekomöödia, mis paneb pärast rasket tööpäeva naeratama. On inimesi, kes otsivad filmidest mõtlemapanevat sõnumit, metafooridest kubisevaid sügavaid dialooge, eriefekte ja ettearvamatut püanti. Ent on ka inimesi nagu mina, kes naudivad tavalist head komöödiat, mida on lihtne vaadata. Ja seda filmi vaataks iga kell uuesti.

Keskmine hinne: 8/10
Lemmiktegelane: Kurt (Chris Rock)

Paper Man (2009)

Paper Man on lugu üksildasest kirjanikust, kes otsustab inspiratsiooni leidmiseks kolida eraldatud maakohta. Loomulikult tuleb mängu noor võõras tüdruk, alati sarmikas, Emma Stone. Aeg-ajalt jätkub eetriaega ka kirjaniku naisele (Lisa Kudrow) ja peategelaste kujuteldavatele sõpradele.
See independent draama/komöödia on üsna sündmustevaene, veniv, etteaimatav ja tegelased on.. lihtsalt veidrad ja mitteusutavad. Filmi vaadates ma ei naernud, ei kurvastanud ja ei saanud millegi võrra rikkamaks. Loos pole midagi uut või mõtlemapanevat, üllataval kombel on see aga kriitikute poolt üsna positiivse hinnangu saanud ja võib olla sobilik naisterahvastele, kellel on palju vaba aega ja kiindumus Ryan Reynoldsisse.

Keskmine hinne: 4/10

Shutter Island (2010)

Öösel üksinda filmi trailerit ja pikki pimedaid hullumaja koridore vaadates pidin ma ennast peaaegu täis laskma, ent film ise osutus rahulikuks psühholoogiliseks thrilleriks. Lavastaja Scorsese on teinud suurepäraseid kaadreid, samuti peab kiitma di Caprio näitlemist, mis on aastatega ainult paranenud. Kaasahaarav lugu detektiivist, kes saadetakse eraldatud saarele hullumajast müstiliselt kadunud patsienti otsima, paneb viimase kaadrini pingsalt kaasa elama ja pidevalt küsima - mis on reaalne ja mis mitte. Huvitavad tegelased, huvitav süzee suurepärase lahendusega. Keskmine hinne: 9/10