Real Steel (2011)

Üle pika aja nägin kinos filmi, mida vaataks uuesti. Real Steelis toimuvad sündmused aastal 2027, mil poksiringi on vallutanud suured inimesi jäljendavad robotid. Võiks arvata, et selle aja peale on inimesed kasutusele võtnud teistsugused telefonid, arvutid, autod või ehitised. Aga tuleviku ennustamine on raske ja ka näiteks Edgar Allan Poe, 19. sajandi üks loovamaid kirjanikke, ei suutnud näha, et tänapäeval lendavad lennukid ja inimesed on võimelised rääkima telefoni vahendusel. Ka Real Steelis kuulatakse 2020ndatel endiselt Eminemi lugusid (mis on ka aastal 2011 vanad), kantakse samu riideid ja sõidetakse tavaliste autodega. Tehnika, mis võimalab luua üliandekaid roboteid, ei ole maailma vist muul moel väga aidanud. Inimesed filmis on nõus maksma vägivalla eest tohutut pappi. Kõrvalises mahajäetud loomaaias istub 24/7 suur kari alkohoolikutest punkareid iseehitatud kõvera robotiga, oodates juhuslikku möödakäijat poksimatšile. Maakohas korraldatakse paarile inimesele võitlus härja ja roboti vahel ning robotile makstakse selle eest 3000 dollarit (ja ma ei näinud areenil sponsorite plakateid). Samuti pole 16 aasta pärast maailm ülerahvastatud nagu praegu, maanteed on alati tühjad. Film ei katsugi olla väga reaalne, näiteks saab lõpus ühe roboti aku tühjaks, kuid pärast manuaalsele juhtimisele lülitamist on masin jälle mobiilne. Robotid ise on muidu üsna tõetruuks vormitud.

Igatahes.. Charlie Kenton (Hugh Jackman) on endine poksija ja robotiboksimanager, kes saab uudise enda eksnaise surmast. Võlgade tõttu müüb ta enda poja hooldusõiguse lapse tädile ja tädimehele, ent peab siiski lapsega veetma suve. Poeg Max on selles duos mõistuse hääl ja meenutab kohati rohkem täiskasvanut kui Charlie ise. Pärast seda kui Charlie viimane robot võitluses tükkideks rebitakse, leiab Max prügimäelt vana generatsiooni sparringuboti, nimega Atom, kes on disainitud liigutusi kopeerima ja palju lööke taluma. Isa-poja tiim hakkab leitud vanarauda treenima ja temaga erinevatel areenidel poksima, samal ajal üksteisesse üha enam kiindudes. Neile on toeks Charlie endise treeneri tütar, ülikena Bailey (Evangeline Lilly). Ja üllatus-üllatus, Atom alistab poksiringis ühe kõrgtehnoloogia tipptoodangu teise järel, pannes kaotajapoole tehnikud enda juhtimiskeskusi ribadeks peksma.

Kokkuvõtteks siis hea meelelahutus pärast rasket tööpäeva, igati meeldivad näitlejad ja nunnu lugu isa ja poja suhetest. 127 minuti jooksul ei tundnud vähemalt mina kordagi igavust.

Keskmine hinne: 8/10
Lemmiktegelane: Minu unistuste naine Evangeline Lilly

Once Upon a Time in America (1984)

Eepiline känksterifilm, mille keskmes ka päriselt elanud juudi päritoluga David "Noodles" Aaronsoni (Robert deNiro) elulugu, kes rikastus koos enda sõpradega kuiva seaduse ajal alkoholi smuugeldades.

Filmivõtted vältasid kokku peaaegu aasta ja pärast metsikuid kärpimisi oli selle algseks pikkuseks ligi 4 tundi. Euroopa kinodesse jõudis 229 min pikkune versioon ja vastu lavastaja Sergio Leone tahtmist esilinastus Ameerikas kõigest kahetunnine versioon, kus enamik känksterite lapsepõlvest oli välja lõigatud, samuti toimus lugu kronoloogiliselt õiges järjekorras. Kriitikud ei võtnud seda hästi vastu ja auhindadega seda ei pärjatud, kuid pärast õige versiooni avalikustamist, kus näidati segamini kolme ajahetke Noodlesi elust, muutsid paljud enda arvamust ja praeguseks on tegu juba filmiklassikaga. Film liigub enda rahulikus tempos, palju on pikke stseeni ja vaikuses passimist. Enne selle vaatamist lootsin ma näha metsikult tapmist ja kurje känkstereid, rohkem keskendub lugu siiski peategelase ja ta sõbra Maxi omavahelistele suhetele ja nende naistele.

Pearollist ütlesid ära nii Al Pacino kui Jack Nickolson, kuid Robert de Niro sobib suurepäraselt nende kohale. Film räägib kohati toimunust üsna täpselt ja ausalt, samas on paljud arvanud, et Noodlesi hilisemad eluaastad on narkouimas ette kujutatu. Peategelane on tegelikult üsna jobu inimene, ta tapab ja vägistab inimesi ilma põhjuseta, ometigi elasin vähemalt mina temale igal sammul kaasa. Kuigi mõned seigad loost on natuke ebausutavad, tasuks seda vaadata, tegu on ka Sergio Leone viimase filmiga. Sergio muide ütles ära filmist Godfather, paljud arvavad, et justnimelt selleks, et luua Once Upon a Time in America.


Keskmine hinne: 7/10
Lemmiktegelane: Noor Noodles

Life as We Know It (2010)

Romantiline komöödia. Kui Ericu ja Holly (Josh Duhamel ja Katherine Heigl) õnnelikus abielus sõbrad traagilises autoõnnetuses surma saavad, määratakse nad kasvatama kadunud paari tütart Sophiet. Nad kolivad kokku ja vaikselt hakkab nende vahel tekkima säde. Kas oma erinevustest hoolimata suudavad nad uue väljakutsega hakkama saada ja kokku jääda? Loomulikult, kohustuslik õnnelik lõpp käib alati asja juurde. Katherine Heigl pole vist pidanud rolli sisseelamisega väga pingutama, täpselt samasugust virisevat üksikut naist mängib ta paljudes filmides (Ugly Truth, 27 Dresses, Knocked Up jne). Hea võimalus samade grimasside ja vinguva hääle eest lisaraha teenida. Samuti on naistemagnet Josh Duhamel harjunud näitlema keskpärastes romantilistes komöödiates. Ja ma ei saa parata, et mulle üldiselt ei meeldi sellised filmid. Sa ei vaata seda ja ei tardu põnevusest, et mis juhtub järgmiseks. Pärast traileri nägemist on kõik selge ja tegu väga etteaimatava looga ning halvas mõttes tavalise filmiga. Ma ei mäleta ühtegi tabavat lauset või head nalja. Kui soovite mõne õrnema soo esindajaga minna vaatama naiselikku armastusfilmi, soovitaksin valida midagi naljakamat või originaalsemat.



Keskmine hinne: 3/10
Lemmiktegelane: Eric (vana hea Josh Duhamel)

A Nightmare on Elm Street (2010)

Halastamatu Freddy Krueger on tagasi ja ma läksin seda vaatama ainult igavusest. Nagu arvata võis, tulid paljud Freddy fännid kohale ja film teenis miljoneid. Kuid kuna originaalfilm on puhas filmiklassika, ei oodanud ma sellelt remakeilt eriti palju. Ja ma ei pidanud üllatuma. Film on ülimalt keskpärane, tavalise ülesehitusega õudusfilm, mida me oleme näinud sadu kordi. Dialoogid ja surmad olid liiga tüüpilised. Originaalfilmis jäid paljud asjad lahtiseks.. Keegi ei teadnud kindlalt (100%), mida Freddy lastele nooruses tegi ja ka mõnigi surm võis olla vabalt lihtsalt enesetapp pärast viirastusi. Mulle on Freddy alati meeldinud, ent 2010. aasta versioonis on ta jõhker pervert ja külmavereline mõrvar, kelle vastu saab tunda ainult tülgastust. Filmis polnud tõesti midagi uut, õnneks ma ei lootnud sellelt paljut ja ei pidanud pettuma. Kinost lahkusin hea tujuga nagu tavaliselt, ent seekord teistel põhjustel. Mul oli lihtsalt hea meel, et see läbi sai. Elm Streeti luupainaja on tegelikult hea lugu ja kes pole originaalfilmi näinud, ei hindaks seda ilmselt nii halvasti, tegu polnud ka täieliku läbikukkumisega. Ja nii uskumatu kui see ka tundub, mu naine ei teadnud, kes on Freddy Krueger (samas, ta kirjutas Chuck Norrise ka Jack Norriseks. See-eest on tal ilusad rinnad)



Keskmine hinne: 4/10
Lemmiktegelane: Otseloomulikult Freddy